Rahvusvaheline patsiendiohutuse päev julgustab märkama ja rääkima
17.09.2020
Täna, 17. septembril tähistatakse juba teist aastat ülemaailmset patsiendiohutuse päeva, millega tõstetakse inimeste teadlikkust ohutuse valdkonnas ja julgustatakse tervishoiutöötajaid ning elanikkonda rohkem tähelepanu pöörama ravi käigus juhtuda võivatele kõrvalekalletele ja tekkivatele ohtlikele olukordadele, mis võivad potentsiaalselt kahjustada patsiendi või tervishoiutöötaja tervist. Teeme seda ka Viljandi haiglas, kus patsientide ohutuse tagamine on prioriteediks.
Ülemaailmsest statistikast selgub, et tervishoiuasutused ei ole alati just kõige turvalisemad kohad. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) hinnangul on kogu maailmas meditsiinilise tegevuste käigus tekkinud vigastuste ja surmajuhtumite ohvriks langenud kümned miljonid patsiendid. Iga kümnes haiglaravil ja iga neljas ambulatoorsel ravil viibiv patsient kogeb tervishoiuteenuse osutamisega seotud kahju ning keskeltläbi sajast hospitaliseeritud patsiendist seitse võivad saada haiglanakkuse. Need andmed räägivad üle maailma tervishoiusüsteemis toimuva kohta ja rõhutavad teema olulisust. Eesti statistikat on keeruline välja tuua, sest veel ei toimu üle Eesti toimivat universaalset ja süstemaatilist ohutusjuhtumite registreerimist, kuid vaatamata sellele, et meil on väga kõrgelt haritud arstid, suurepärase väljaõppe saanud õed ning järjest parema ettevalmistuse saanud hooldustöötajad, võime olla kindlad, et sarnased juhtumid leiavad aset ka Eestis.
Kõigi aset leidvate juhtumite registreerimine, näiteks vale ravimi või ravimi doosi manustamine, vale diagnoosi määramine või diagnoosi hilinemine, patsiendi kukkumine haiglas viibimise käigus või patsiendi rünnak töötaja vastu, annab tervishoiuasutustele võimaluse toimunud sündmused läbi arutada, koostada edasine tegevuskava, muuta töökorraldust ning aruteludest õppides sarnaseid juhtumeid tulevikus vältida.
Tundub ju väga lihtne, et registreerime kõik toimunud sündmused, mis kahjustasid või oleksid võinud kahjustada patsienti või töötajat ning kui registreeritud juhtumeid ei ole, siis saame öelda, et oleme kõige turvalisem ja ohutum tervishoiuteenuse osutaja. Kahjuks tuleb siin aga arvestada organisatsioonis valitseva kultuuriga, sest kui tervishoiutöötajatel pole harjumust või julgust aset leidnud juhtumitest teada anda, kartes patsiendi ja lähedaste reaktsiooni, töökoha kaotust, kolleegide halvakspanu või pädevuse küsimärgi alla seadmist, siis jätab ta pigem selle juhtumi registreerimata lootes, et see välja ei tule ning patsiendiga läheb kõik hästi.
Siit ka küsimus - kuidas saame muuta tervishoiuasutuste kultuuri selliseks, et me julgeksime rääkida kõikidest toimunud sündmustest avameelselt ja sanktsioone kartmata? Eriti oluline on luua organisatsioonis mittesüüdistav õhkkond, kus ei keskenduta süüdlase leidmisele, vaid eksimustest õppimisele ja lahenduste leidmisele. Selleks tuleb aga aset leidnud juhtumitest avameelselt rääkida. Kindlasti on igal tervishoiutöötajal raske tunnistada toimunut, mis tingis ohtliku olukorra ja kuidagi ei lihtsusta rääkimist ka teadmine, et see pole toimunud tahtlikult, vaid paljude halbade juhuste kokkusattumisel. Seetõttu on ühised avameelsed arutelud ainuõige viis välja selgitada, miks nii juhtus ja kuidas saaks tööprotsesse muuta selliselt, et sarnane sündmus uuesti aset ei leiaks.
Kahjuks ei ole veel rakendunud pikalt planeerimises olnud patsiendikindlustuse seadus, mille vajalikkuse üle on pikalt arutletud. Patsiendikindlustuse seadus, mille üheks eesmärgiks peaks olema meditsiinitöötaja ja raviasutuse rahalise vastutuse vähendamine, aitaks samuti oluliselt liikuda avatuma töökultuuri suunas. See julgustab raviasutusi senisest veelgi rohkem välditavate ravivigadega tegelema ja vähendab tervishoiuteenuse osutajate hirmu, et iga ravivea tunnistamine võib tähendada asutusele märkimisväärse rahalise kulu riski.
Oluline roll juhtumite ennetamisel on ka patsientidel ja nende lähedastel, kes peaksid koheselt kõike, mis arusaamatuks jäi, kindlasti arstilt või õelt üle küsima ning sekkuma alati, kui tundub, et midagi toimub tavapärasest teisiti või ei jagata haigusseisundi kohta piisavalt infot. Samuti on oluline anda oma tervise kohta põhjalik ülevaade, sest kui abivajaja kõigist oma kaebustest ei räägi, võib jääda mõni oluline tegur tähelepanuta. Seega on ka patsiendid väga olulised meeskonnaliikmeid ohujuhtumite ennetamisel. Soovime tervishoiutöötajatena ju väga, et patsient saab haiglast abi oma terviseprobleemile, mitte seda, et põhihaigusele lisanduks veel mõni tervisekahjustus. Seetõttu jääb vaid loota, et kohandatakse tulevikus ka Eesti tervishoiu rahastussüsteemi, mis annaks suurema võimaluse tagada ravi järjepidevus ja inimesekesksem käsitlus ning patsientidel ja nende lähedastel oleks senisest rohkem võimalust kaasa rääkida oma ravi eesmärkide seadmisel ja raviplaanide koostamisel.
Teeme Viljandi haiglas kõik selleks, et meie haigla oleks turvaline nii patsientidele kui töötajatele. Selleks oleme alustanud regulaarseid juhtumite arutelukoosolekuid, mille tulemusena muudame nii töökeskkonda kui tööprotsesse turvalisemaks ja ohutumaks. Lisaks oleme veel sel aastal kasutusele võtmas ohujuhtumite registreerimise infosüsteemi ning julgustame kõiki töötajaid olema avatumad ning üksteist toetavamad, et ei tekiks valehäbi juhtumite avalikustamisel. Samuti ootame patsientidelt tagasisidet ja ettepanekuid ning kindlasti näeme sellel teemal edaspidi suurt rolli ja koostööd äsja loodud Viljandi haigla patsientide nõukojaga. Seega - me kõik saame anda oma tegevusega panuse, et meie haigla keskkond muutuks veelgi turvalisemaks.
Tervist soovides
Signe Asi
SA Viljandi Haigla
õendusjuht
